Nuorgam euroopa põhja punkt
IFFI Hulkumised,  Minu-Elu,  Reisimine

Nuorgam ehk kõrvale põige lappi

Väikene jänku haak läbi lappi nuorgami lappeenranta

Oli kena jõuluaeg aastal 2017 ning oli plaan minna viima kingitusi lappeenranta ning siis tekkis mõte mis juba aastaid kummitanud peas, et teen reisi väikese kõrvalpõikega läbi lappi

Punkti kordinaadid: https://www.google.com/maps/dir/70.088593,27.9603951/70.0885246,27.960371/@70.0895065,27.9606418,17z/data=!4m2!4m1!3e0

TEEKONNA MARSUUT: TURKU-NUORGAM-LAPPEENRANTA-TURKU (~54 tundi sõitu ja 3200+ km, ~4h magamist)

UTSJOKI - 2017 UTSJOKI-2 2017

Nagu eespool mainitud oli aasta 2017 ja kena ilus ning kaunis talv, lund ning pakast oli piisavalt ja kuupäevaks siis oli 23 detsember aga vähemasti oli jõuluaeg ja tööst vabaaeg. Oli juba suht õhtupoolik.  Plaanis oli järgmise päeva hommikul varakult minna turust  lappeenranta viima jõulukinke. Toimetasin tasapisi oma igapäevaseid õhtuised rutiinseid toimetusi kui äkki lajatas pähe idee “joppeeenpuhhh, tra aega on sitaks ju ning pikalt olen tahtnud ära käia seal lapimaal põhja punktis” ! Ei midagi muud kui kola kokku ja sanga taha kohe.

Pistsin kordinaadid navisse sisse ja tulemuseks sain ( Turku – Nuorgam, 1215km, 14 tundi 10 minutit sõitu, hommikuks kell 06:29 oleksin kohal) välja sõidu algus 16:19 Kurat see mulle sobib kuna mulle jubedalt meeldib öösel sõita!

Turku-Nuoargam-2017-GPS

Sai hakkatu siis aga rõõmsalt ja tohutus ootus ärevuses pedaale tallama. Roveniemini kulges kõik nagu ikka tavaline autosõit maanteel. Vahepeal sai tehtud ikka mõningad peatused tankimaks autot, kohvi energia jooki ja veidi niisama sirutama värskes õhus. Rovaniemi jõudsin miski öösel poole kolme paiku (02:30) ja umbes 900km sõidetud. See mis navi näitab alguses ennem startimist ei lange kunagi kokku tegelikuse aja ja kilometraašhiga, kuna ikka tuleb teha väikeseid kõrvale põikeid ja peatusi.

Roveniemis olles juba tundsingi, et tuleb vist teha pisikene piku-piku peatus ja silm tiba looja lasta nii pooleks tunniks. Mõtlesingi sõita roveniemi läbi ja väljaspool linna sõita kuhugi peatuse-taskusse ja puhata tiba… ja siis ÄKKI KÄIB JUBE VALGE SÄHVATUS MIS ENNASTKI EHMATAS JA VÕPATASIN…  Kuradi ahv nahhui, va saatana silmamuna, sõitsin kaamerasse 60km/h alas 82km/h  kiirusel, et siis 12km/h lubatust kiiremini. Selle sain miski kuuaega alles ise hiljem teada kui kutsuti turus politseisse 😀  Väänati siis 200€ trahvi kiiruse ületamise eest. Näidati kenasti ka fotot härrast mille oli postimilku minust jäädvustanud. Härral kõrs suus ja silmade ümber tumedad ringid nagu panda karul… ehtne narkkari pilt. Loll, et ei küsinud mälestuseks seda pilti.

Leidsin siis miski peatus tasku kuhu rulleerusin sisse, et läbi viia väikene puhkuse peatus ja tiba sõba lasta silmale. Otsustasin, et luban omale miski tunni vai kaks rahuliku magamist. Kuna sihtpunkti oli jäänud veel nii umbes 500km ja kui hommiku nii 5 – 6 vahel stardin siis umbes lõunaks olen kohal. Otsus vastu võetud jätsin “põka” tuksuma kuna siiski oli ikkagi väljas ju talv. Külma eriti ei olnudki nii 10 – 14 kraadi kusagil. Kerisin ennast rulli ja üritasin siis uinuda, a no mida kuradit, põka on ju ikka põka. Va kuradi diislirisu, see küna ju jahtub maha kui kohapeal tuksub, täpselt vastupidine süsteem bensu mootoriga masinale.  A no ple hullu, masinal oli peal webasto millel sai seadistada kolm erinevat käivitus/soendus kella aega. Pistsin need ajad paigale poole tunniste vahedega ja uuesti tuttu siis… No krt küll, kui ikka oled harjunud voodis magama siis pole eriti mugav üle kahe istme magada kui käigukang ka otse perses kinni  on laugh…. korra ikka viskas unedemaale ära ka aga ega sellest magamisest midagi välja ei tulnud. Tõmmasin pedaalid uuesti alla ja kella vaadates olin miski 45 mintsa umbes lebanud, täiesti piisas.

Egas midagi, sikutasin kõik nupud ja kangid uuesti põhja ning kukkusin uuesti rõõmsalt pedaale tallama ja edasi kulgema. Teepeal mõtlesin, et aega kurat liiga palju, tahaks ikka valges jõuda sinna kohale. Kuna talvel eriti palju seda valget aega ei ole siis mõtlesingi, et teen miski kõrvale põike kuhugi aja regullimiseks.  Sobrasin veidi ees seisva teekonna kartoteegis ja leidsin miski metsatee. Vaatasin, et see sobib kui rusikas silma auku vahepalaks ja võimalikeks ekstreemsusteks. Pikeerisin siis oma valitud metsa teele lund buldooserdama. Jumalauta küll, tõesti oli kuradima ilus seal metsavahel, paksult oli lund, puud olid lookas lume all, ikka tõsine talv. Lume paksus vast võis olla nii 60-70cm ringis. Minusugused ranniku äärsed elukad polnud sellist talve näinud vast aasta kümneid. Päevavalguses ja päikesepasitel oleks see kõik tõesti vast meenutanud ja loonud tunde nagu ALICE imedemaal…. To valitud vahepala lõik oli nii miski 40km pikk, kulges see läbi metsade ning põldude vahel ülese ja alla – paremale ning vasakule ja jäi mõni talumajagi teeäärde. Hästi huvitav ja tegevust pakkuv oli just metsavahelt lagendikule välja sõit, siis enamasti oli tee täis tuisuvaale.

Esimesele sellisele lagendikule sõites ei pääsenudgi tänu oma aeglasele kiirusele mõningast vaalust läbi. Ei muud kui tagumine käik sisse varumaks piisav maa uueks ründavaks hoovõtuks. Edaspidi juba olin elukogenum ja juba aegsasti lagendikule jõudes tallasin usinasti hoo ülese. Ilus oli vaadata kui panid mauh ja mauh läbi tuisuvaalude ning lumi käis üle katuse.  Jah too hetk ei mõelnud mis oleks võinud juhtuda ja kuidas abini pääseda ja mis spesial riietus omal oli talveks seljas ning kaasas laugh

Uhasin ja kulgesin rõõmsalt sihtpunkti poole kuniks olin oma enda teadmata ületanud põhja polaarjoone. Aru hakkasin sellest saama siis kui loodus hakkas muutuma, puud muutusid lühemateks ja jässakamateks ning suht hõredaks, maastiks muutus mägisemaks, asustus suht hõredaks kuniks olingi arusaamatult jõudnud tundrasse.

Sujuvalt oli kätte jõudnud ka hommiku poolik ning päikenegi hakkas ennast juba kohati vilgutama. Esimene osa tundrast oli suht laugjas mägistik, pikad-pikad sirged. Ühel sellisel pikal sujuvalt tõusval sirgel nägin eemalt kaugel (nii umbes kilomeetri paari) kaugusel, et miskid loomad on teepeal. Arvasin kohe, et tegemist põhjapõtradega. Hakkasin kohe hoogsalt langetama hoogu ja tasapisi hiilides valguma neile lähemale. Kui olin nii 150 m kaugusel siis nad aeg-ajalt vahtisid küll, et kes to jobukakk sealt rulleerub aga ei nad lasnud ennast sellest häirida ning toimetasid omi toimetusi segamatult edasi. Peatasin auto umbes 50m ennem neid täielikult ning hakkasin üliudupeenelt autost ise välja valguma. Tahtsin neid ikka väga lähedalt näha, hiilisin siis tibusammul aina lähemale kuniks olin nii 20-15m lähedal neile. Põhimõtteliselt sai juba neid isegi katsuda. Oli põtru pundis 7 tükki. Jäin siis ise täiesti seisma ning jälgima neid, va lambakari, nod lakusid jääd… olin neid järginud rahulikult minuteid 10-15 kuniks nad otsustasid teepealt minema kooberdada tee ääres olevasse “võpsikusse”  Suurest emotsioonist unustasin ka telefoni autosse, oleks saanud vähemasti filmida neid lähedalt. Kuna hakkas omal ka suht jahe juba siis kobisin ise ka tagasi autosse. Voolasin neist ülivaikselt mööda, et mitte häirida ja hirmutada neid. Arvasin, et pardakaamera on suht kvaliteetse pildi kvaliteediga siis möödasõidul neist üritasin miskit pildistada aga kuna kopikate eest ostetud saast ei tee korraliku pilti siis jäi suhteliselt udukogu peale. Kolm lammast kuusetaga on näha kui teraselt vaadata

Põhja Põdrad

Edasi sealt tallates muutsu juba asi huvitavamaks, tee muutus sinka-vonkalisemaks, kõrguste vahe läks suureks…hakkas juba lõbusam sõita, ei olnud tee enam igav ja sirgjooneline. Suureks üllatuse osaliseks sain kui nägin liiklusmärki mis lubas sõita kuni 110km/h !!! Mõtlesin endamisi, et mida vittu jumalauta!!! Kas on teetöölised juba jõuluglögi uimas ning unustanud märgid vahetada!? Külma oli siis juba miski -24 ringis, tee oli puhas kiilas jää, veidi oli siin-seal käpikust puistatud teele killupuru nagu soomes kohane. A mul oli savi, saingi julgust juurde sest ma niigi uhasin 130-140km/h kohati ka 160km/h eelnevatel sirgematel lõikudel.

Kui olin mõnda aega kulgenud juba tundras siis hakkas reaalsus mulle kohale jõudma, et kus ma olen ja kuidas ma olen!!! Kuramuse suve plätudega, t särgi, fliisi ja miski käisteta vatiinivestiga ning selliste õhukeste suve dressipükstega, põhimõtteliselt paljas kui porgand. Mõtlesin, et kui siin nüüd auto peesse läheb siis on hambad ka… esimene abi vast oleks minuni jõudnud miski pooleteist (1.5) tunniga, helikopteriga kindlasti kiiremini. No pljätt suka raisk, oma eskimo kostüümis oleks ma raudselt seal surnuks külmunud 😀  ei olnud tuletikke ega ka korraliku tulemasinat, oli aint miski pool pidune elektrooniline tsäks mis niigi aeg ajalt autoski tõrkus laugh Too hetk pidasin teeääres kinni ja suitsu tehes mõtlesin, ET KURAT MA KEERAN OTSA RINGI JA LÄHEN tagasi… aga mõtlesin siiski jätkata kuna nii pikk maa (üle 1000km) on juba maha purjetatud ja lõpuni on aint jäänud veel kukesupp(mõnisada kilti).  Saagu mis saab või juhtugu mis iganes aga käin ära seal põhja punktis.

Väntan aga mina siis põhjagaasiga nii palju kuitorust tuleb edasi sõita. Mööda siiru-viirulist teed ülesse esimesse mäkke jõudes hakkan silmama teist eemal kaugel suurt mäge kuhu on vaja ka ülesse saada ja mille tipus paistab kirik. Eemalt hinnangut andes mäele ja arvestades talvist olukorda ning teede kiilasjääd siis otsustasin arvestades ka 110km/h lubavat kiirust, et tuleb ennem mäge korralik vudin sisse tallata, et pääseks tippu. Ei viitsi ju tagurpidi või mida iganes mis pidi sealt mäest poole pealt alla tulla tagasi. Liuglen siis 130-140 km/h rõõmsalt mäkke ülesse (oli omalegi üllatav, et asi sujub nii lihtsalt ja libedusest pole haisugi) kui tippu hakkasin jõudma siis sai taas sellist omamoodi adrenaliini tunda kuna mäeotsas kus asus kirik oli suht järsk( nii pea 70 kraadi) kurva vasakule, paremal suht pikk kuristik – järsk mäe perv. Kurv muutus peale tõusu ka koheselt järsuks allalanguseks ning kurve peal oli taas see 110km/h märk aga see oli suht savi ing juba harjumus pärane… Omamoodi adrenaliini kõdi pakkus just see ülekäigu rada mis jäi suht pimedasse nurka antud kurve peal, tõusu ja kohese languse taha…lihtsalt hiljem jäin mõtisklema, et okei 110km/h lubatud, Kirik seal tipus, ülekäigurada suht varjatud nägevus alas?? Vanad memed….vist ei ole palju vaja edasi mõelda kui need asjad kõik omavahel valel ajal kokku satuvad!!!

Siia vahele väike selgitus kiilasjää kohta. Kuna põhjas on kuiv õhk siis need teed ja kiilas jää ei olegi nii libedad kui me ranniku vorstid oleme harjunud kogema. Sealsed kiilasjääd on suht krobelised ja krabedad.

Nautides kõike seda ilu ja loodust ümberringi mis oli tundral pakkuda olin vintadi-väntadi-vonkadi jõudnud lõpuks kohale Euroopa põhja punkti. Ilm oli suht selline sumune ja udune kuid jõudumööda selginemas. Külma kraadid kõikusid 28 – 30 miinus kraadi vahel. Mina jõudsin miski pool kaksteist (11:30) kohapeale. Kuna autoga päris tolle punkti kivijuurde lähedale ei saanud sõita, see lähedal asuv tee oli lumest lahti lükkamata siis pidin jätma auto nii umbes 800m kaugusele.

No saatanasilmamuna, nuid on väljas ju veel külmem…fak raisk… õnneks siiski leidsin taga kuudist miski sinise fliisi. Väga hea, kakkusin selle selga veel ja siis oma lumeplätudega sumasin põhja punkti juurde olukorda jäädvustama…

Pildil siin näha milline pandakarust narkkar ma olen laugh

Euroopa Põhja Punkt - Nuoargam Euroopa Põhja Punkt - Nuoargam kivi

Fotosüüdistused tehtud siis ruttu kobinal tagasi autosse sossutama sest “mardi” varbad külmetavad 😀   Samas läheda oli tankla kus pressisin paagi kütet täis, napsasin mõned energia joogid ja kuuma kohvi ja kukusin täis gaasidel tagasi purjetama. Tanklas olid kõrval tankimas kohalikud kaks kohaliku, nood vaatasid kohe riietuse järgi, et ma pole kohalik ning küsisid kaugelt tuleb ja kaugele läheb. Kuuldes minu vastust, et turust tulin pilti tegema ja kohe otse tagasi siis sain vastuseks umbes, et ega ma normaalne ikka päris küll ei ole. Loomulikult jutustasime ikka veidi pikemalt ennem arvamuse saamist ja rääkisin oma “legendi” ära millest kõik sai alguse ja milline on edasine plaan laugh

Liuglesin allatuult kuni Kajaanini välja (miski 800km umbes) siis hakkas pilt ära tasku minema ja klapid vägisi sulguma. Siis sai tehtud veidi pikem unepaus…ommuku kui ärkasin ning väljas ringutamas käijes avatasin ülimalt kenad kaunistused auto küljest

Jäälilled ees Jäälilled peegel

Selline kena jää ja lume segu, nii umbes 1 – 1,5cm paksune. Oli see kinnikülmunud päris tõsiselt, lihtsalt näpuga maha seda ei lükanud ja ei murdnud. Ega ma ka seda ei üritanudki, need kaunistused püsisid küljes kogu reisi aja kuni turku välja ehk kui tagasi jõudsin.

Kogu tagasitee alates Sodankyläst oli tapvalt igav, üksluine, ilgelt pikk ja surmavalt väsitav…vahel oli mõte, et kas see ka ükskord ära lõppeb. Aga nagu enamasti öeldakse kõik hea lõpp hea vai oli see kuidagi teisiti, Jumala savi tegelt.

Pärast seda reisi tuligi sisse tohutu hulkumise pisik ja peas tiirleb 2 sellist suuremat sorti hulkumise ringi kuid esmalt teeb ära NordKapp tripi mida saab jälgida SIIT JUTUST

Jaga seda juttu teistega
X

Unustasid parooli?

Liitu Meiega